80ndad olid peaaegu "häkkerikultuuri" lõpp. Kaugel sellest negatiivsest kontekstist, mille Hollywood ja meedia teile pakuksid, ei tähendanud häkkeriks olemine volitamata juurdepääsu süsteemile ega programmi koodile. Sellise nime väärimiseks tuli osata võtta vabalt saadaval olev programm ja teha selles olulisi täiendusi.
Nagu me aastal ütlesime eelmine artikkelEttevõtted andsid ülikoolihäkkeritele eelisõiguse uutele seadmetele, sealhulgas programmide lähtekoodile, mis selle tööle panid. Nii tagati neile mitte ainult proovile panek, vaid ka vaba juurdepääs nende sisse viidud parandustele.
Kuid kui tarkvaraarendusest hakkas saama omaette äri, hakkasid need, kes sellest raha teenisid, takistama tasuta levitamist.. See hõlmas mitte ainult seaduslikke lõkse, näiteks litsentse, vaid ka koodilõkse.
Brian Reid oli Carnegie Melloni ülikooli doktorant. Reid oli tarkvara Scribe looja, mis võimaldas teil võrgu kaudu saadetud dokumentide jaoks vormindada ja fonte valida.
Reid ei tahtnud tegelikult, et teised tema tööst kasu saaksid, vähemalt mitte tasuta. Seetõttu müüs ta selle ettevõttele nimega Unilogic. Et äri oleks uutele omanikele kasumlik, lülitas ta programmi alamprogrammi, mis deaktiveeris selle 90 päeva pärast.. Muidugi, kui Unilogici pakutud kood sisestati makse vastu.
Kui Richard Stallmani kannatlikkust tekitas võimetus pääseda juurde printeridraiveri lähtekoodile, oli lähtepunktiks Reid.
Vähem lõbus, rohkem äri. Stallman jutustab oma kogemustest
En Vestlus Stallman räägib 1986. aastal, kuidas ta juhtus
80ndate alguses mõistsid häkkerid, et nende tegemiste vastu on äriline huvi. Eraettevõttes töötades oli võimalik rikastuda. Vaja oli vaid lõpetada oma töö jagamine muu maailmaga ...
Sisuliselt palgati MIT AI laborisse kõik pädevad programmeerijad, välja arvatud mina, ja see põhjustas rohkem kui hetkelist muutust, põhjustas püsiva muutuse, kuna purustas häkkerikultuuri järjepidevuse. Uusi häkkereid tõmbasid alati vanad häkkerid; seal olid kõige naljakamad arvutid ja inimesed, kes tegid kõige huvitavamaid asju, ning ka vaim, millest oli tore osa saada. Kui need asjad on kadunud, ei tee miski seda kohta kellelegi uuele huvitavaks, nii et uued inimesed lakkasid tulemast. Keegi, kellest nad saaksid inspiratsiooni ammutada, ei saanud kedagi, kellelt neid traditsioone õppida. Samuti pole kelleltki õppida head programmeerimist tegema. Ainult käputäis õppejõude ja kraadiõppureid ei oska nad tegelikult programmi toimima panna.
80. aastateks olid videomängukonsoolid ning kodu- ja personaalarvutid levinud kodudesse ja ettevõtetesse. Tuhandeid nimetusi levitati kassettidele, diskettidele ja kassettidele. TKõigil oli mingil viisil tasuta levitamist takistada, olgu see siis raskesti fotokopeerivate värvidega käsiraamatute trükkimine, reklaamikampaaniate korraldamine või koodi sisestamine nagu Scribe'i loogikaliste viitsütikupommide sisestamisel.
Häkkerikultuur, nagu Stallman seda mõistis, tundus Microsofti-suguste ettevõtete käes igavesti surnud kes müüsid oma tooteid litsentsi alusel. Aastakümneid hiljem keerab ajalugu taas rooli.
See artiklite seeria sai alguse aastal niit WIndowsi ja Office'i endine juht Stephen Sinofsky. SInofsky väidab, et Microsoft pidi muutma oma suhtumist avatud lähtekoodi, kuna tarkvara ei levitatud enam füüsilises vormis ja litsentsitasu mudel ei olnud enam elujõuline.
Peale Sinofsky öeldu peame sellele tähelepanu juhtima tänu Stallmanile oli tekkinud uus häkkerite põlvkond samade vanade põhimõtetega nagu originaalid. Programmeerimine armastuse vastu programmeerimiseks ja väljakutse teha paremini seda, mida teised on teinud, Need võimaldasid selliste tööriistade ilmumist nagu GNU projekt, Linux, Python ja teised, mis täna juhivad sellistes valdkondades nagu pilv või tehisintellekt.